Kui ma ühel hommikul tööle sõitsin, siis äkitselt turgatas pähe, et elu on imeline. Eks ole naljakas - äkki tuleb mingi mõte ja leiad, et see on hea mõte.
Jõudsin tööle ja teatasin äsjasest mõttest ka oma töökaaslast, kellega ma rohkem lävin. Too vahtis mind nagu totakat. Kordasin siis oma mõtteavaldust ja vaatas mind endiselt totakalt. Vaata, me oleme harjunud, et hommikul ärgates oled elus, aga kui mõtlema hakata, siis see ongi imeline. Sul on käed ja jalad, mis töötavad! Sa saad kõndida, joosta, hüpata - see kõik ongi imeline. Sa ärkad ja sa oled elus!
Selle peale teatas ta, et tahaks elada oma imelist elu. Ütlesin, et mida sa ootad. Kõik on sinus endas kinni, niikaua, kui sa ainult mõtled asju, täpselt seni ei juhtu mitte midagi, et nautida oma imelist elu on vaja seda elama hakata. Elu on imeline!
0 comments:
Postitage kommentaar